Tema saabumine

Tema (või Temake, veel on ebaselge, kumb) on siis nüüd saabunud:

Eelmine peatuspaik Sudeedimaa. Algne sünnikoht Mehhikomaa. Sünniaeg: AD 1984. Ametlik nimi: Volkswagen Beetle 1200, Typ-1 (-11), Mexico-Käfer. Esialgu projektinimeks Põrr, mis loodetavasti muutub edaspidi projektinimeks Zumm. Et ta siis täitsa kenasti põriseb ja esimesed prooviringid kinnitasid, et ka liigub. Seismajäämisega aga ilmnes probleeme: pidureid na vähevõitu. Vaja sättida. Roostet on ka veidike siin-seal, nagu selleealisel aparaadil ikka, aga üldiselt vägagi hästi säilinud eksemplar. Ja veel millised seksikad stanged!
Mõte oli otsida võimalikult uus ja roostest prii kere, sest Euroopas lõpetati tootmine 70-date keskel, mudeliga 1303. Seega uuemad masinad on kõik Mexico-Käferid, sisuliselt vanema Typ-1 koopiad.
Euro-Põrnikas mudel 1302/1303 omas küll paremaid ketaspidureid, moodsamat vedrustust, samas suuremat suht ebaesteetilist punnis esiklaasi. Kuid need saada olevad masinad on kõik jubeväga roostepuretud kehvapoolsed. Või kui kere on taastatud, siis sakslane lisab hinnale 0-i lõppu. Eestis pole Põrnika-kultuur teenimatult eriti moes, margiklubi positiivse erandina, aga see on hoopis eri teema.

Miks baasiks just Põrnikas?
Esiteks, selles autos on stiili! Tüübi juured ulatuvad aastasse 1936, mil Ferdinand Porsche, vastavalt Aadu korraldusele, lõi igale tublile aaria perele taskukohase, töökindla ja tolle aja mõistes ökonoomse peresõiduki, mis passib ka Autobahnile kulgema.
Teiseks, Põrnika elektritoitele ümbertegemine on üpris mugav ja lihtne. Tagamootor, mille asendamine elektrilisega ei eelda erilist tuumateadust. Veermik jääb praktiliselt muutmata, pole vajadust ka elektrilise vaakumpumba järele pidurivõimendile. Pole ka roolivõimendit. Masin ise on piisavalt kerge. Esimeseks elektriautoks ideaalilähedane.